Anya Portlandis

24.oktoober Halloweeni hullus - see on tõeline hullus. Käisime nüüd õhtul väikesel ringil enda ümbruskonnas. Just pimedal ajal tulevad majade kaunistused eriti hästi esile. Tundub, et naabrite vahel käib võistlus, kes keda maja kaunistamisel üle trumpab. Huvitav, millised need jõulud siin on? Alles Portlandi jõudes sain aru, et ooo ma ju olen selle Halloweeni aja ka siin, põnev põnev :) Kodude kaunistamisel kasutatakse igasugu variante. Mõni punub enda maja ämblikuvõrgu sisse, ukse ees kõlgub vikatimees. Teine on enda maja ees asuvale rohelisele lapikesele sättinud mitmeid hauakive, maa pinnast turritavad välja kellegi luud, mis püüavad möödujaid pilke. Palju on neid variante, kus kellegi jalad või käed ronivad mulla seest välja. Puu otsas ripuvad skeletit jne. Ühe maja trepp oli sedasi kaunistatud, et tekkis küsimus, mis moodi nad välisukseni jõuavad. Nimelt oli terve maja esine trepp skelette täis. Palju kasutatakse igasugu valgusteid, laternaid, valguskette jne. Tegelikult on se...

21.oktoober - elu poodides.  Metro Boutique, Lloyd Center  Järgnev pilt on sarjast The Haunting of Hill House Tea Party. See on see hetk, kui tüdrukud käivad poes ja ostavad veidi asju. Ma ei võtnud kodust kaasa jumestuspõhja ja musta silmapliiatsit. Reedel on vaja end lille lüüa aga ma karda, et mu mineraalne jumestuspõhi ei ole selle jaoks just parim vahend tegemaks endale grimmi. Tampisime kodust 35 minuti kaugusel olevasse ostukeskusesse. Ostukeskusesse pääseb läbi parkimismaja, sellist suurt aatriumi või nö peaust me kätte ei leidnud. Läbi parkimismaja nagu rotid. Imestasin, et mis moodi selline keskus suhteliselt inimtühi on. Et ehk on nii suur, et inimeste konsentratsioon on selle võrra väikse. Aga päris nii see ei olnud. Lihtsalt see koht, kus meie sisenesime oli inimtühi. Palju õnne neile poodidele, mis seal tiivas asusid. Elu kees ikka rohkem ostukeskuse südames. Sõjaplaani olime enne kodus juba paika pannud. Mingi kingapood ja siis kosmeetikapood. Enne põikasime...

17. oktoober - Monticello Antikvariaat Hommik algas sellega, et nuputasime, kuidas saada kõige valutumalt endale ühe päeva bussipilet. Selleks sikutasime telefoni sellise rakenduse nagu "Hop". Seejärel oli tarvis konto aktiveerida. Et seda teha, oli tarvis Hop plastikkaarti. Plastikaardil olev numbrijada on vaja siis toksida andmebaasi. Kui sul ei ole seda kaarti, siis on seda võimalik osta. Vaatasin kaardilt, kus karukannikas see lähim koht asub? Põhimõtteliselt oleks pidanud kärutama bussiga 10 minutit tagasi kesklinna poole, et see kaart osta. Oli ka veel teine võimalus kasutada mobiilset makset või rahakotti, kõik see kurat kippus juba liiga keeruliseks. Kogu nali lõppes sellega, et me astusime bussi ja ostsime bussist selle ühe päeva pileti, mis maksis 5 dollarit. Milleks neid rakendusi üldse vaja on? Monticello antikvariaat on üüratu. Olin seal nagu laps kommipoes. Hullumeelselt ägedaid asju täiesti normaalsete hindadega. Kui ma elaks Portlandis, siis Montice...

Harjutamine pidi meistriks tegema... Teist päeva juba jutti meisterdame. Eile tegime tunnikese, täna ka. Lõpp on juba agoonia, sõrmed on otstest sinised ja neid ei tunne enam. Aga iga päevaga läheb järjest paremaks. Mängime simbaleid sedasi, et paneme muusika taustaks mängima ja siis katsume ära arvata, millist rütmi selle loo peale mängida saab. Erilised challenged on need lood, kus tempo muutub kiiremaks :) uued simbalid on kaalult raskelt. Arvan, et kui proovida enda vanu simbaleid, siis on vahe üüratu. Ei hakka siiski enda aju sellega segadusse ajama, juba enam vähem saab hakkama sellega, mis praegu ette antakse.  Eile oli meil pesupäev. Viskasime hommikul asjad masinasse ja lõunaks oli pesu juba restil kuiv. Siin on kohalikel kombeks oma pesu kuivatis kuivatada, me seda luksust ei kasutanud, leidsime keldrikorruselt resti ja õhtul kuivanud pesu kokku korjates täitis tuba osoon. Perenaine Jamie tuli imestama, et issand te olete ikka nii tublid, et pesu väljas ...

...Washington Park... 14.oktoober! Hommikul kõpsti jälle silmad lahti juba kl 8. Magamisega on siin küll kehvasti. Uni on hea aga kaua magada ei mõista. Õpetasin täna Cora't õiget härjasilma tegema/praadima. Hommikusöök tehtud, istusime oma villa ees toolidel ja mõnulesime päikese käes. Perenaine Jamie tuli meie käest küsima, kas tahame nendega koos parki pärastlõunat veetma minna. Kuna me olime veel oma hommikustes tegemistes siis me sellest kõrrest kinni ei haaranud. Saime kodust liikuma alles pool 3. Päike, leitsak ja 21 kraadi. Istusime bussipeatuses ja higistasime. Täna oli meie viimane päev terve nädala sõidukaardiga sõita, tuli sellest siis viimast pigistada. Hopsti oma nr 19 bussi peale ja linna. Meil käib orienteerumine nii: kas meie pool jõge või teisel pool jõge. Südalinn on teiselpool jõge. Käisime enne Washingto  Parki minemist Powell's raamatupoest läbi, see polnud mingi pood vaid kaubamaja, ma ei ole elus nii suurt raamatupoodi näinudki. Kolm korrust ja ...

...Datura Studio... Phase 1 on nüüd selja taga! Viis väga intensiivset päeva ning suures koguses uusi sõpru ehk siis tantsuõdesid. Phase 2 algab kahe nädala pärast. Elame Coraga teadmatuses, kas saime testi tehtud või mitte. See selgub umbes täpselt enne Phase 2-e. Eile õhtul oli Datura Stuudios Hafla. Enne haflat nagu ikka Racheliga pildistamine ja autogrammi jagamine. Rachel on imeline inimene õpetaja ja inimene, ta on nii vahetu ja toetav. Ta on täpselt selline, nagu sa teaks või tunneks teda terve oma eelneva elu. Mulle meeldis tema lause enda kohta - ta ei ole meist ca 20 aastat oma teadmiste ja oskustega kusagil üleval kõrgel, vaid ta lihtsalt on seda natuke kauem teinud, kui meie. Ta on lihtsalt "natuke" ees, et küll me järele jõuame. Nii armas temast! Ja ausalt, ta harjutab iga päev! Mitte ei eelda, et ta ei pea mitte kunagi juurde õppima või kelleltki tundi võtma. Ta teeb seda siiani - võtab tunde! Ta ütleb nii, harjuta iga päev kasvõi viis minutit, mitte ...