17. oktoober - Monticello Antikvariaat
Hommik algas sellega, et nuputasime, kuidas saada kõige valutumalt endale ühe päeva bussipilet. Selleks sikutasime telefoni sellise rakenduse nagu "Hop". Seejärel oli tarvis konto aktiveerida. Et seda teha, oli tarvis Hop plastikkaarti. Plastikaardil olev numbrijada on vaja siis toksida andmebaasi. Kui sul ei ole seda kaarti, siis on seda võimalik osta. Vaatasin kaardilt, kus karukannikas see lähim koht asub? Põhimõtteliselt oleks pidanud kärutama bussiga 10 minutit tagasi kesklinna poole, et see kaart osta. Oli ka veel teine võimalus kasutada mobiilset makset või rahakotti, kõik see kurat kippus juba liiga keeruliseks. Kogu nali lõppes sellega, et me astusime bussi ja ostsime bussist selle ühe päeva pileti, mis maksis 5 dollarit. Milleks neid rakendusi üldse vaja on?
Monticello antikvariaat on üüratu. Olin seal nagu laps kommipoes. Hullumeelselt ägedaid asju täiesti normaalsete hindadega. Kui ma elaks Portlandis, siis Monticello oleks mu teine kodu. Seal leidus ikka igasuguseid asju, mööblijupist/indiaanlaste mokasiinidest/läkiläkist/viktoria ajastu päevavarjust kuni naela ja paelani välja. Hõbeserviisid, vana mööbel, vintage pulmakleit, karusnahk, lühtrid, raamatud, vanad pildiraamid, potsikud, nätsikud jne jne jne. Näppu jäi ka 20 saj algusest Soome päritolu mehe (Petteri, naise nime ei mäleta) ja naise pulmapäeva foto. Vanad kangad, vanad atlased, ehted. Muljetavaldav kogus erinevaid sarvi ja luid. Itsitasin, et ok ostan koos koljuga need sarved ja siis istun lennukis need sarved peast, sest kohvrisse need ju ei mahu. Igasugustele meisterdajatele on Monticello maapealne paradiis. Olin enne ka kuulnud, et see on kohustuslik koht, kus käia aga olin natuke skeptiline, asjatult...
Monticello antikvariaadi sissepääsust avanev vaade
Võta ja vii minema! Üks neiu jalutas minust mööda terve suure koljuga, millel olid pikad pikad sarved küljes. Teate, mis oli selle asja hind v? 89 dollarit, nagu päriselt :O olin natuke kade!
Luikede järve etenduses ribadeks tantsitud varvaskingad (nali)
Saab ehk enam vähem aimu, milline see kõik on
Põhimõtteliselt ribadeks ratsutatud vanad ratsasaapad sisustuselemendiks, 35 raha. Ooo jaa, seal oli üks vana sadul ka, selle hind oli 85 dollarit.
Vintage tribal stiilis vest, vanad trukid ja nööbid, peeglikesed, hinnaks 85 dollarit
Jaa see on nüüd põhimõtteliselt minu varandus. Kolm pakki aastast 1961 pärit vintage nööbid, pool kana ja metallist lokirullid (ei tea, mis sajandist need on).
See on faasan :) kõige ehtsam pool faasanit :)
Ja need on lokirullid, nendega on mul oma plaan.
Kogu selle antikvariaadiga oli selline lugu, et me lihtsalt vahtisime seal suu ammuli ringi, ei märganud pilte teha ega midagi.
Ostud tehtud, jalutasime tagasi oma bussipeatuse poole. Poole tee peal tuli üks tädi vastu, kes otsis oma kassi taga. Kuna me kohaliku mõõtu välja ei andnud, siis nii see jäi, me ei saanud teda kuidagi aidata.
Otsustasime, et sõidame kesklinna ja proovime seal teist Portlandi must have asja nagu tänavatoit. Jõudes bussipeatusesse ei pidanud kaua oma bussi ootama ja õige pea see ka tuli. Uksed avanesid ja ma vaatasin, wtf jälle see sama kuradi bussjuht, kes sõita ei oska. Selline vend, kes annab gaasi ja siis jälle pidurdab sedasi pidevalt edasi ja tagasi, päris nõme. Istusime seal nagu mingis lõõtsas.
Lõpuks keskuses. Leidsime oma putkad üles aga no ei olnud seal midagi sellist, mida tahaks. Tuiasime mööda linna ringi ja maandusime JÄLLE pizzas. Seekord piirdusime tütarlastele kohase pizza suurusega. Täidise saime ise peale valida. Et nagu subway pizza :) Maitses hea. Pudenesime söögikohast välja ja tegime väikse ringi linna peal. Vaatasime siis seda elu - olu seal. Palju kerjuseid ja kodutuid. Üks sõge kodutu naine, kellele jäid kõik teised naised tänava peal ette. Käis ringi ja räuskas. Pargis kuskil väga maha istuda ei taha, kunagi ei tea, millal mõni kodutu tuleb juttu tegema. HUvitav on see, et nad ei haise sedasi mustalt, nagu meil Eestis. Palju on ka nooremaid inimesi, kes kerjavad raha jne.
Tiir tehtud ja asutasime end taas kodu poole teele. Bussiaknast avanes veel vaade ühe parkimisplatsi kõrval olevale rohealale, kus olid matkatelgid püsti pandud. Kodutud taas! Ühte sellist telki olid puistamas korravalvurid.
Lõpuks oma tuttav Laurelhurst! Käisime tiiru oma ökomökomahemarketi poes, ostsime õuna/banaani/keefiri ja ühte head mullikjooki. Keefiri valisin naturaalse maitsega ehk siis maitsestama, seejärel läksin võtsin suhkrust pungil kihiseva mahlamullijoogi. ???!!!!
:)))
VastaKustuta