Anya Portlandis

5. november, hommik kl 7.28  See on nüüd tehtud! 8Elements Phase2 on ka tehtud! See sai otsa, finito, lõppes! Aga see ei ole lõpp, see on alles algus... Mõtlesin, et kirjutan täna selle postituse kohe peale kursuse lõppemist, siis on kõik emotsioonid veel värsked. Istusime eile tüdrukutega (Cora, Deb - prantslanna ja Juliana - venelanna) Mehhiko restoranis Matador ja arutasime, et mis asi meiega just juhtus? Me kõik tegime Phase1 ja Phase2 koos, Krystal, kes oli viies Phase1&2 osaleja meiega kahjuks ei ühinenud. Ta oli endale peale haflat orgunninud ühe deidi :) Millised meie päevad üldse koolitusel olid? Hommikud algasid alati kl 10 eelmise päeva kokkuvõttega. Istusime ringis ja jagasime enda muljeid. Seejärel oli tehnika osa, milles sai rivitrilli kogu meie keha kaasaarvatud aju :D Lõuna, see oli alati tunnike pikk. Peale lõunat täis kõhuga ei tantsida ja siis oli alati järg simbalite käes. Ma edaspidi kasutan oma tekstis lühendit - zill/s - simbalite kohta. Ma ei ole e...

1. november, kell kohaliku aja järgi 9:19 hommikul. Ei märka magada! Laip on laip igas mõttes... Täna on vaba päev ja on aega natuke muude asjadega ka tegeleda, kui teha etteantud koduseid töid ja siis voodisse loivata. Väike tagasivaade nädala sündmustest. Reedel 26. oktoobril käisime sellisel vingel üritusel nagu Ritual - Halloween 2018. Kodust ca 25 min jalgsi minna. Valmistusime Coraga ikka selleks sündmuseks ka pisut ette (see oli hea mõte). Käisime nädala sees ühes kostüümi/karnevali poes Metro Boutique. Cora rabas sealt endale sarved ja mina ajasin taga 1920 aastate flapper stiili. Ehteid jms nii enda kui muude aksessuaaride kaunistamiseks ei olnud. Aga iga nupukas eestlanna osakb teha s***st saia. Olin eelnevalt ostnud Monticellost (antikvariaat) hunniku igasuguseid retronööpe. Ajasin need paela otsa ja sedasi sain endale vinge kaelakee. Sama nalja kordasin ka peaaehte kaunistamisel. Nööbid kaunistuseks. Metrost ostetud sulega peapael oli vähe lahja, mul oli vaja sulgi juu...

24.oktoober Halloweeni hullus - see on tõeline hullus. Käisime nüüd õhtul väikesel ringil enda ümbruskonnas. Just pimedal ajal tulevad majade kaunistused eriti hästi esile. Tundub, et naabrite vahel käib võistlus, kes keda maja kaunistamisel üle trumpab. Huvitav, millised need jõulud siin on? Alles Portlandi jõudes sain aru, et ooo ma ju olen selle Halloweeni aja ka siin, põnev põnev :) Kodude kaunistamisel kasutatakse igasugu variante. Mõni punub enda maja ämblikuvõrgu sisse, ukse ees kõlgub vikatimees. Teine on enda maja ees asuvale rohelisele lapikesele sättinud mitmeid hauakive, maa pinnast turritavad välja kellegi luud, mis püüavad möödujaid pilke. Palju on neid variante, kus kellegi jalad või käed ronivad mulla seest välja. Puu otsas ripuvad skeletit jne. Ühe maja trepp oli sedasi kaunistatud, et tekkis küsimus, mis moodi nad välisukseni jõuavad. Nimelt oli terve maja esine trepp skelette täis. Palju kasutatakse igasugu valgusteid, laternaid, valguskette jne. Tegelikult on se...

21.oktoober - elu poodides.  Metro Boutique, Lloyd Center  Järgnev pilt on sarjast The Haunting of Hill House Tea Party. See on see hetk, kui tüdrukud käivad poes ja ostavad veidi asju. Ma ei võtnud kodust kaasa jumestuspõhja ja musta silmapliiatsit. Reedel on vaja end lille lüüa aga ma karda, et mu mineraalne jumestuspõhi ei ole selle jaoks just parim vahend tegemaks endale grimmi. Tampisime kodust 35 minuti kaugusel olevasse ostukeskusesse. Ostukeskusesse pääseb läbi parkimismaja, sellist suurt aatriumi või nö peaust me kätte ei leidnud. Läbi parkimismaja nagu rotid. Imestasin, et mis moodi selline keskus suhteliselt inimtühi on. Et ehk on nii suur, et inimeste konsentratsioon on selle võrra väikse. Aga päris nii see ei olnud. Lihtsalt see koht, kus meie sisenesime oli inimtühi. Palju õnne neile poodidele, mis seal tiivas asusid. Elu kees ikka rohkem ostukeskuse südames. Sõjaplaani olime enne kodus juba paika pannud. Mingi kingapood ja siis kosmeetikapood. Enne põikasime...

17. oktoober - Monticello Antikvariaat Hommik algas sellega, et nuputasime, kuidas saada kõige valutumalt endale ühe päeva bussipilet. Selleks sikutasime telefoni sellise rakenduse nagu "Hop". Seejärel oli tarvis konto aktiveerida. Et seda teha, oli tarvis Hop plastikkaarti. Plastikaardil olev numbrijada on vaja siis toksida andmebaasi. Kui sul ei ole seda kaarti, siis on seda võimalik osta. Vaatasin kaardilt, kus karukannikas see lähim koht asub? Põhimõtteliselt oleks pidanud kärutama bussiga 10 minutit tagasi kesklinna poole, et see kaart osta. Oli ka veel teine võimalus kasutada mobiilset makset või rahakotti, kõik see kurat kippus juba liiga keeruliseks. Kogu nali lõppes sellega, et me astusime bussi ja ostsime bussist selle ühe päeva pileti, mis maksis 5 dollarit. Milleks neid rakendusi üldse vaja on? Monticello antikvariaat on üüratu. Olin seal nagu laps kommipoes. Hullumeelselt ägedaid asju täiesti normaalsete hindadega. Kui ma elaks Portlandis, siis Montice...

Harjutamine pidi meistriks tegema... Teist päeva juba jutti meisterdame. Eile tegime tunnikese, täna ka. Lõpp on juba agoonia, sõrmed on otstest sinised ja neid ei tunne enam. Aga iga päevaga läheb järjest paremaks. Mängime simbaleid sedasi, et paneme muusika taustaks mängima ja siis katsume ära arvata, millist rütmi selle loo peale mängida saab. Erilised challenged on need lood, kus tempo muutub kiiremaks :) uued simbalid on kaalult raskelt. Arvan, et kui proovida enda vanu simbaleid, siis on vahe üüratu. Ei hakka siiski enda aju sellega segadusse ajama, juba enam vähem saab hakkama sellega, mis praegu ette antakse.  Eile oli meil pesupäev. Viskasime hommikul asjad masinasse ja lõunaks oli pesu juba restil kuiv. Siin on kohalikel kombeks oma pesu kuivatis kuivatada, me seda luksust ei kasutanud, leidsime keldrikorruselt resti ja õhtul kuivanud pesu kokku korjates täitis tuba osoon. Perenaine Jamie tuli imestama, et issand te olete ikka nii tublid, et pesu väljas ...