Umbes kuu aega hiljem....

10.12.18 Umbes kuu aega hiljem on elu lill...
Istun Amrita stuudios ja teen aega parajaks, avasin viimase Portlandist ostetud müsli batooni ja asusin bloggi kirjutama - Kuidas ma koju jõudsin jne...

Tõusin 6.novembri hommikul vara (4:30 AM). Kasutasin Uberi teenuseid, et sõita lennujaama. Takso oli kenasti õigeaegselt kohal. Autost astus välja jõuluvana moodi onu. Suure halli habemega ja hallide juustega. Aitas mul kohvrit kangutada autosse. Sõitsime lennujaama poole, raadiost tuli kõige ehtsamat kantrimuusikat. Ei olnudki nii õudne. Kummaline kooslus oli. Hommik vara, unine, jõuluvana ja kantri. Arvasin siiani, et Uberit sõidavad ainult mustanahalised või Aasia päritolu inimesed. Aga ei, täitsa jõuluvana oli roolis. Ristin selle onu praegu meelevaldselt onu Sam'iks.
Onu Sam hakkas kohe laterdama, uuris, et kuhu lendan jne. Seletasin, et San Franciscosse. Ohoo, et mis lennufirmat kasutad? Mina: United. Kuidagi arenes jutt selleni, et ma olen täitsa üle suure lombi tegelane ja kaugemas tulevikus ma elan kusagil Skandinaavias. Selle Skandinaavia nipi ma leiutasin Portlandis koha peal, sest reeglina mitte keegi ei teadnud, kus Eesti on. Soomega oldi enam vähem tuttav aga ma teadlikult ei seletanud, et meil on idapiir venelastega. Aga onu Sam, onu Sam hakkas mind pinnima. Et kuhu ikka edasi sealt Frankfurdist? Mina: Skandinaavia. Onu Sam uuris edasi ja loopis teadmisi. Soome, Rootsi jne? Ma siis ääri veeri, et Soomest 80 km üle lahe. Onu Sam: Balti riigid v? Siis lõi mul pirn põlema, see on midagi uut. Mainisin, et Eestist. Onu Sam: Ooo, ma tean küll kus Eesti on. Mul oli vist selline nägu peas :O :O :O Ühesõnaga onu Sami taust oli selline, et tema vanavanavanaisa oli leedukas ja ta plaanib järgmine suvi teha perega trippi Leetu. Samuti tahab ta Eestit ja Lätit külastada :D siis uuris veel, et mis lennufirmat kasutada jne. Nii tore kohtumine! Jõudsime lennujaama, onu Sam sikutas mu 23,5 kg (hiljem selgus et 0,5kg oli ülekaalu) kaaluva kohvri tänavale, soovis ilusat lendu ja me pühalikult tõotasime teineteisele, et küll me veel kohtume. Ma küll ei tea mis moodi aga mõte on ju ilus...

11.12 hommikul jätkan: Lennujaamas on elu lihtsaks tehtud. Kõikal iseteeninduse kassad. Regasin end lennule ja printisin pagasilipiku välja. Kinnitasin selle kohvrile ja tõstsin oma märsi seejärel kaalule. Ülla ülla 0,5 kg ülekaalu. Tegeelt???? 500 grammi pärast. Okei, ma siis tõstsin kohvrist välja 500 gr kaaluva rosinapaki ja toppisin selle oma seljakott/käsipagasisse. Mõtlesin, et mille kuradi pärast ma mingid rosinad kaasa võtsin, kodus ei ole???? Nüüd sobis! Kontrollisin, et pagas ikka liiguks Tallinnasse välja ja seiklesin oma värava poole. United enam vähem hiilgab selle poolest, et lennud on graafikus. Air Alaska nii tubli ei olnud (San Francisco - Portland). Lennukile saamine on omaette ooper. Line 1 - see ja see klient, Line Green nr 2 - see ja see. Jne jne jne. Ühesõnaga iga kuramuse liigutuse eest sa maksad, kui tahad saada eelisjärjekorras lennule. Või paremat istekohta vms. Lend ise nats üle tunni ja mugav. Eeldasin (halb komme), et saab taas mingeid filme vaadata jne aga sellist luksust seekord ei olnud.

Kenasti SF kohal ja aega järgmise lennuni mu mäletamist mööda midagi 4 tundi. Kui lennult maha saime, siis Frankfurti edasi lendajad saadeti otse joones G50 väravasse. Ma vaatasin enam vähem oma värava valmis, et kus asub jne ning matkasin mööda lennujaama ringi. Ostsin mingit söögipoolist ja lõin peenega oma viimased dollarid laiaks. Terminal suur ja lai ning korraga avastasin, et mis asja, olin matkanud ma ei tea kuhu otsa :D täiesti valele poole. Suund tagasi. Lennule minek - täpselt sama nali kordus taas, line 1 see ja line 2 jne. Enne riigist lahkumist pildistati taas nägu üles. United'e teema kõike maksustada jne. Ise nad väidavad, et see reisijate ja parema teeninduse huvides. Olgu siis nii... Lennuk uus ja kena, aasta vist vana, Flightradar24 annab taolist infi. Tegin eelmisel päeval varase check ini ära ja nikerdasin endale istumise akna alla. Palvetasin, et selle kolmese rea peale keegi ei tuleks või no kui peab tulema istuma siis vahekäigu poole. Poolikult võeti mu palveid kuulda, üks Senegali tüüp ilmus kohale. Tutvustas ennast ja imestas, et ma räägin inglise keelt kui sai teada, et ma Eestist olen. Olgu, huvitav mis keelt me siin siis räägime? Siis see tüüp kaapis püksitaskust palvehelmed välja, andis neile suud ja toppis selle enda käele. WTF?
United'i entertainment ei saa haisulegi, mida pakub Lufthansa. Polegi võrreldavad. MIngi aeg ma ei viitsinud enam neid filme vaadata ja otsisin mingi playlisti. Üllatuseks see koosnes umbes 12 loost, mis siis kogu aeg uuesti otsast peale hakkas. Tüdinesin sellest ka. Siis olin lihtsalt vaikuses.

Laadisin siia üles video, korra tekkis mõte, et kas ma ikka lendan planeedil Maa või olen juba kusagile Kuule põrutanud. Selline pilt avanes mulle ca 1,5 tunnise sõidu järel. Kuna ameeriklased on vist suured kitupunnid ja enda õiguste taga ajajad, siis iga väiksema nö turbulentsi peale ilmus teade, et vööd kinni. No ei olnud turbulentsi. Taaskord tänan oma kõrvaklappe, milline vaikus... Kuna tegemist oli öölennuga, siis toitlustati see lennuseltskond ruttu ära, tuled kustu ja tuttu. Tukkusin vist kuidagi moodi, mingi hetk kadus uni. Olime kusagil Gröönimaa kohal. Vaatasin aknast välja. Taevas hele. Ise mõtlen, et huvitav ei tohiks olla veel seda nö seina, kus tuleb hommik vastu. Ikka muudkui vaatan aknast välja, siis taas istme ekraani. Korraga plahvatas pähe - need on ju virmalised :O See oli imeline! Milline valgus, milline mäng :D lihtsalt jõllitasin ja naersin oma ette. See oli nii ilus! Mõtlesin, et nii ilus on meie koduplaneet ja nii ilus on elada! Olen tänulik! Lendasime 37 000 ft kõrgusel. Äge... Lõpuks jõudsin ära oodata ka selle valgusseina, kui jõudsime Euroopa hommikusse, seejärel üle Inglismaa otse Frankfurti.

See oli see koht SF-s, kus ma mõtlesin, et milleks meil ei ole Star Treki teleporteerumise süsteemi ja miks ma munesin nii kaua oma piletite ostmisega. Finnair seisis seal. Sada korda lihtsam oleks olnud lennata otse Helsinki või Kopenhagenisse vms. Aga miks otse, kui kaarega saab?

Frankfurtis oli ka mingi teema nende väravatega, sama moodi pidin veits oma lennuväravat taga otsima. Kõht oli tühi ja kopp oli ees. Endale imestuseks kandsin ikka veel dressipükste all retuuse, hea soe on sedasi lennata. Villased sokid olid ka veel jalas. Tutimütsi toppisin kotti juba SF. Sellega ma küll seiklesin juba hommikul vara Portlandis ja siis hiljem SF lennujaamas. Inimesed vaatasid mind imelikult. Ei saanud alguses arugi, et miks. See müts oli mul enam vähem kogu aeg peas. Ajavahe hakkas tunda andma. Telefon ei teadnud enam, mis ajavööndis ta peab olema. Mingi hetk ma ei teadnud, mis kell on ja ekslikult arvasin, et mu Tallinna lennuni on tunnike aega. Aga vat ei olnud, 2 h oli veel aega. Frankfurtis kohtasin ühte tuttavat ja õnneks ta aitas meeldivalt aega viita, olime samale lennule minemas. FRA - TLN lennukis aitas järgmine Eesti neiu reisi sisukaks muuta. Tema oli tulnud ka Ameerikast, täpsemalt Seattlest. Ta proovis oma kohvrit panna meie peade kohal olevasse käsipagasi hoidu aga see oli pilgeni täis. Kuna ma olin kuu aeg elanud sellises kohas, kus teiste probleemid on ka sinu probleemid, siis ma automaatselt tõusin püsti ja pakkusin abi. Ta oli alguses pisut hämmeldunud :D sedasi me siis sõitsime ja laterdasime, istusime kolmeses reas ja saime kahekesi hästi laiutada. Lennuks hakkas maanduma ja aknast paistis hunnik pilveid, maapinda ei näinud, sõitsime pikalt paksus udus. Kui lennuk maandusi oli pime, kole, vihmane. Tere tulemast koju!

Imeline riidemood :) sulandusin oma seeliku, tossude ja tutimütsiga kenasti rahva sekka. USAs siis, mitte Eestis. Sellega meenus praegu seik, ma ei tea kas ma olen sellest siin juba kirjutanud aga ühel heal päeval nägin tänaval ühte sellist naist, kes oli õhukese sitsikleidiga. Minul oli jope, ja müts ja pikad püksid. Temal kleit ja must be - plätud! Mis kuradi teema nende plätudega on seal?

Minu müts! See on hetk ühes kohvipoes, kus ootasime Phase2 hafla algust. Daturast aeti meid välja, kuna oli vaja teha ettevalmistusi algavaks peoks. Kohvi maitses hea, turgutas meie nõtru kehasid ja vaimu.

Ilus pühapäevane hommik, Phase2 lõpetamise hommik.

Sama teema... siis olin veel kindel, et ma vist ei tee seda testi. Tundus kuidagi õudne!

Maja on puu järgi ehitatud. Selle puu lehed olid praetaldriku suurused.

Datura Studio: Millegi lõpp ja millegi algus...

Ma ei tea, miks mul selline pilt oli telefonis!!!! Tegemist on Mehhiko restoraniga, kus peale halfat einestasime. Ilmselt oli vaim ikka nõder, kui arvasin, et see moment on jäädvustamist väärt. 

Esmaspäeval käisime veel Portlandi jäänud tüdrukutega hommikusel brunchil. Söögikoha nurga taga oli suveniiri pood, kus kohast sai igasugu põnevat kraami osta. 

See auto kuulub Phase2 osalenud Kanadast pärit Nicole'le, tema tuli oma peene bellycariga koolitusele. 

Ongi vist kõik! Kui sul on küsimusi või tahad rohkem teada, siis küsi julgesti! 

PS! Sõjaplaan on ka taas paigas, et teha Phase3&4 koos. 

Meenus - ajavahe andis ligi nädala tunda. Ei olnud ime, kui tõusin öösel kl 3 üles, sest Portlandis oli siis päev. Keset päeva võis ka totaalne uni tabada. Aga see oli kõike seda väärt :D