Laip on laip... igas mõttes

Elu bussis!

...Siis kui sul on nii palju tegemist, et unustad ära selle, et sul on olemas selline asi nagu arvuti...

Just täpselt nii mul viimastel päevadel on ka juhtunud. Hommikul kl 8 üles, et joosta 9:10 bussile, et olla tunnis kl 10. Siin sellist nalja ei ole, et viilin või hiilin kohale peale ette antud kellaaega. Kell kukub kl 10 ja kui kohal ei ole, siis läheb nimi kirja, selles osas on küll kõva saksa ordnung. Ja kui koguneb kolm märgikest su nime taha, siis võid koju minna. Mitte Portlandi koju, vaid päris omaenda koju. Koolipäev lõppeb kl 17 ja siis on aeg taas oma bussile hüpata ja koju sõita. Niisama aega vahtida ei ole, kuna kodused ülesanded tuleb ära teha. 

Homme on reede, 12.oktoober ja 8 Elements Phase 1 viimane päev. Peale kirjaliku testi ja väikese praktilise osa sooritust on Datura stuudios hafla. 

Hetkel ma väga ei peatuks oma Phase 1 õpingutel, vaid pigem räägiksin kohalikust elust - olust, mis on jäänud meelde või mis tunduvad pisut kummalised/naljakad. 

Mingi teema on siin kohalikel riietumisega. Täiesti normaalne on kanda peas talvemütsi, karvase kraega jopet, põlvpükse ja plätusid??!!!! (bussis istudes või tänaval liikudes näeb mõndagi). Kuskilt peab ikka midagi paljas või katmata olema. Teine variant on veel selline, et näeb kahte tüüpi inimesi tänaval, ühed jopedega, teised t-särgi ja plätudega. Seda plätude asja on pool linna täis :)

Bussijuhid on siin toredad, tervitavad sind bussi sisenedes ja samuti soovivad ilusat päeva, kui välja astud. Ja nad on kogu aeg rõõmsad, mitte mingid piinatud tegelased, kui meil kodus. Siis on veel üks huvitav asi, mida olen märganud. Kui sul tekkib bussis mingi probleem, siis sellest saab automaatselt terves bussis olevate teiste täiesti võõraste inimeste probleem. Kõik hakkavad koha kaasa tundma ja organiseerima või su õiguste eest võitlema. 

Täna hommikul jäi meie buss 10 minutit hiljaks ja me hakkasime juba ise muretsema, et mis värk on. Buss tuli hilinemisega ja poole sõidu peal teatas bussijuht, et sorry aga meie bussil on tehnilised probleemid ja te peate bussist lahkuma. See kuidas juht endale tehnilise abi kutsus oli ka vaatamist väärt. Tal oli nimelt väike krussis juhtmega telefon seal selja taga otseühendusega bussiparki. Lobises sinna midagi ja õige pea oli lahendus leitud, asendusbuss tellitud.

Bussid on siin üldse huvitavad, kui sa reisid näiteks jalgrattaga, siis seda bussi sisse ei võeta. Jalgrattaid saab transportida bussi nina ees oleval raamil. Sama raami otsa oli üks mees pannud oma toidu kilekoti ja unustas selle sinna. Üks väga tähelepanelik reisija märkas seda ja tegi häält, kohe hakkas terve bussi täis rahvast muretsema. Täna üks reisija unustas oma jalgratta sinna raamile, bussijuhil oli kohe kole paanika. 

Bussijuhile on võimalik märku anda lähenevast peatusest kahel viisil. Kas vajutad STOP nuppu (neid nuppe on bussis vähe) või siis sikutad bussis akende juures olevaid kollaseid nööre. Selline jadaühendus terve bussi peale. Nii et tagumises reas istuv onu Frank saab ka bussijuhile teada anda, et ta soovib maha minna. Kui sa ei sikuta piisavalt kõvasti seda nööri, siis juhtub nii nagu juhtus meiega paar päeva tagasi. Buss põrutab peatusest mööda!

Bussid on ehitatud nii, et oleks hea reisida ratastoolis inimestel ja väikeste lastega emadel. Bussis käivad osad istmed nagu klapptoolid kokku. 

Haa, bussis on veel põnevad uksed. Sa võid küll tõmmata nööri või vajutada STOP nuppu aga niisama heast peast sa bussi uksest välja ei saa. Esmaspäeva hommikul vahtisime kui jobud seda ust, selgus et selle ukse käepidemeid peab puudutama. Siis viskuvad uksed lahti!

Kohvi ostmisega sai ka nalja. Kui Itaalias võrdub americano meie tavalise musta kohviga siis ameeriklastel on americanost oma nägemus. Suur tops kuuma vett ja väike tirts expressot sisse. Tegelt!!?? 

Ostsin poest hommiku kohvi jaoks mõeldes väikse paki koort. Järgmise päeva hommikul seda avades avastasin, et olin ostnud hoopis keefiri. 

See on meeletu, kuidas nad siin võileiba söövad. 

Tahtsin pilte üles laadida aga wifi võrk on selline, et see hangub iga kord ära, kui midagi üles v alla laadima hakkan.

 

Peale homset on natuke rohkem aega, siis räägin natuke Phase 1 -st ja sellest, kus me täpselt elame. Tõeline american dream, üleeile vaatasin meie majakest lähemalt, tegelt on see konteiner! Vannitoa ja köögiga konteiner kellegi tagahoovis.