Kuidas kõik alguse sai...


... et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama päris algusest! 
Väike vahepõige - ma ei tea, mis moodi mul õnnestub see blogi kirjutamine, sest see samane pealkiri on umbes täpselt 3 nädalat olnud ainuke lause siin. Lihtsalt vahin seda värvilist vahtrapuud ja mõtlen, mis kuramuse moodi see kõik on võimalik? No on noh...
... et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama päris algusest! Ma päris päris algust siia kirja ei pane, kuidas üldse ma tantsuni jõudsin. Praeguse blogi ja Datura Style ajaarvamist võib lugeda 2016 aasta septembrist, kui Helsinki külastas Rachel Brice. Osalesin seal tema 3 - päevalisel workshopil ja ma olin müüdud mutt. Tegelikult olin seda juba enne ka aga see, kuidas Rachel tantsu suhestub ja kuidas ta seda edasi annab, on fenomenaalne. Seda on raske sõnadega edasi anda, seda peab ise kogema kogu saba ja karvadega. Pärast kursust otsustasin, et tahan osaleda Datura Style koolitusel. Panin end ootelisti kirja ja jäin siis ootama, millal ilmub lisainfi. 2017a jaanuaris kirjutas mulle Racheli parem käsi Brittany ning saatis edasi info, et 5 kõige kiiremat regajat saavad Phase I & Phase II jutti ära teha. Vahemärkusena see, et nendele kursustele on üldse väga raske end kirja saada, need müüakse sisuliselt 10 minutiga maha. Liigutasin siis end kiiresti - kiiresti! Oma kahelt tantsuõpetajalt sain enda kohta iseloomustused ja panin kogu kupatuse koos registreerimise lehega teele. Jäin ootama! Vahepeal juhtus veel "põnevaid" asju mu tervisega. Saabus märts 2017 ja sain e-maili, milles selgus, et olen üks viiest intensiivskursusel osalejast, kes saavad teha Phase I & Phase II. Milline rõõm! Samas ka segadus, et mis nüüd saab? 
Otsustasin, et vahet ei ole, mina liigun septembris ikka Portlandi poole. Augusti alguses olin sisuliselt kindel, et ma ikka lendan USAsse aga mu arst kriipsutas mu lennuplaani läbi. Ei jäänud muud üle, kui kuulata endast vanemate ja targemate sõna. Koos aussi Bronnie ja briti tüdruku Bruja'ga õnnestus mul maha müüa enda osalus renditud majas Portlandis ja mõlemad workshopid. Ma olen igavesti tänulik neile. Kogu selle nalja minu poolseks kaotuseks jäi umbes 95 dollarit, nii et ei olnud suur häving. Kui tüdrukuid kambas ei oleks olnud, siis vist nii valutult ei oleks läinud. 
Et oma kurba meelt lahutada, astusin vahepeal grimmikooli :) tegelikult oli see mu ammune soov ja plaan ja no kui Portlandi ei saa, siis lähen Grimmikooli - oli mu mõte! 
Saabus jaanuar 2018 ja ma sain uue kirja Brittanylt :D kordasin täpselt sama mudelit ja paari kuu pärast oli taas kiri postis, et mind oodatakse Portlandi. 
No ja nüüd on nii, et ma lendan laupäeval kl 6:10 Tallinnast Frankfurti. Sealt edasi 10:40 San Franciscosse.
Elama hakkan seal Airbnb kaudu organiseeritud majas koos prantslanna Cora'ga. Plikade üritus!

Mhh, ei võtnudki aega see postitus, ca 20 min. Saab vist hakkama :P



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kujutis
17. oktoober - Monticello Antikvariaat Hommik algas sellega, et nuputasime, kuidas saada kõige valutumalt endale ühe päeva bussipilet. Selleks sikutasime telefoni sellise rakenduse nagu "Hop". Seejärel oli tarvis konto aktiveerida. Et seda teha, oli tarvis Hop plastikkaarti. Plastikaardil olev numbrijada on vaja siis toksida andmebaasi. Kui sul ei ole seda kaarti, siis on seda võimalik osta. Vaatasin kaardilt, kus karukannikas see lähim koht asub? Põhimõtteliselt oleks pidanud kärutama bussiga 10 minutit tagasi kesklinna poole, et see kaart osta. Oli ka veel teine võimalus kasutada mobiilset makset või rahakotti, kõik see kurat kippus juba liiga keeruliseks. Kogu nali lõppes sellega, et me astusime bussi ja ostsime bussist selle ühe päeva pileti, mis maksis 5 dollarit. Milleks neid rakendusi üldse vaja on? Monticello antikvariaat on üüratu. Olin seal nagu laps kommipoes. Hullumeelselt ägedaid asju täiesti normaalsete hindadega. Kui ma elaks Portlandis, siis Montice...
Lisateave
Kujutis
...Datura Studio... Phase 1 on nüüd selja taga! Viis väga intensiivset päeva ning suures koguses uusi sõpru ehk siis tantsuõdesid. Phase 2 algab kahe nädala pärast. Elame Coraga teadmatuses, kas saime testi tehtud või mitte. See selgub umbes täpselt enne Phase 2-e. Eile õhtul oli Datura Stuudios Hafla. Enne haflat nagu ikka Racheliga pildistamine ja autogrammi jagamine. Rachel on imeline inimene õpetaja ja inimene, ta on nii vahetu ja toetav. Ta on täpselt selline, nagu sa teaks või tunneks teda terve oma eelneva elu. Mulle meeldis tema lause enda kohta - ta ei ole meist ca 20 aastat oma teadmiste ja oskustega kusagil üleval kõrgel, vaid ta lihtsalt on seda natuke kauem teinud, kui meie. Ta on lihtsalt "natuke" ees, et küll me järele jõuame. Nii armas temast! Ja ausalt, ta harjutab iga päev! Mitte ei eelda, et ta ei pea mitte kunagi juurde õppima või kelleltki tundi võtma. Ta teeb seda siiani - võtab tunde! Ta ütleb nii, harjuta iga päev kasvõi viis minutit, mitte ...
Lisateave

Laip on laip... igas mõttes

1. november, kell kohaliku aja järgi 9:19 hommikul. Ei märka magada! Laip on laip igas mõttes... Täna on vaba päev ja on aega natuke muude asjadega ka tegeleda, kui teha etteantud koduseid töid ja siis voodisse loivata. Väike tagasivaade nädala sündmustest. Reedel 26. oktoobril käisime sellisel vingel üritusel nagu Ritual - Halloween 2018. Kodust ca 25 min jalgsi minna. Valmistusime Coraga ikka selleks sündmuseks ka pisut ette (see oli hea mõte). Käisime nädala sees ühes kostüümi/karnevali poes Metro Boutique. Cora rabas sealt endale sarved ja mina ajasin taga 1920 aastate flapper stiili. Ehteid jms nii enda kui muude aksessuaaride kaunistamiseks ei olnud. Aga iga nupukas eestlanna osakb teha s***st saia. Olin eelnevalt ostnud Monticellost (antikvariaat) hunniku igasuguseid retronööpe. Ajasin need paela otsa ja sedasi sain endale vinge kaelakee. Sama nalja kordasin ka peaaehte kaunistamisel. Nööbid kaunistuseks. Metrost ostetud sulega peapael oli vähe lahja, mul oli vaja sulgi juu...
Lisateave