Lõpuks kohal!
... Seda siis kohaliku aja järgi laupäeva õhtul ca kl 21:00. Ajavahe Eestiga on umbes täpselt 10 tundi.
Reede õhtu pakkisin oma asjad kohvrisse kokku, olin eelnevalt õnneks nimekirja teinud, mida kaasa oli vaja võtta, seega läks see enam - vähem ladusalt.
Mul oli ka ilus idee teha viimased tantsu ettevalmistused kahe nädala jooksul enne Portlandi lendu, (ala Datura Online v siis harjutada tsimbaleid) aga see läks kõik vussi.
Tõusin laupäeva varahommikul kl 3:30, et lennujaamas olla ca kl 4. Lend Frankfurti startis 6:10, öeldakse et peab olema 2 h varem kohal, isegi meie väikese lennujaama kohta. Vanasti ma ei viitsinud kunagi nii vara kohale loivata aga nüüd tasub seda teha, sest juba hommikul vara käib lennujaamas elu. Reede hommikul tegin enda kahele lennule onlie check in (akna alused kohad) ja sellise tegevuse vilju võisin nautida Tallinn - Frankfurt - San Francisco suunal. SF - Portland, nii luks elu ei olnud :)
Frankfurtis ei pidanud ka pikalt istuma, paar tunnikest vist vahet ja siis lennule. Sinna terminali saamine, kus kohast lend USA poole hakkab liikuma, ei ole niisama lihtne pääseda, ikka mitu mitu dokumendi ja näokontrolli. Ühed ja samas küsimused: kaua oled, mis teed seal ja kas reisid viisa v ESTAga? Tagasisõidu piletid on? jne jne jne.
Igatahes pisut enne 11 võttis õhulaev rattad maast lahti ja reis algas. Väike pilt hiiglaslikust Airbus 380 kahekorruseline lennukist, lennuki tiib on nagu pool staadionit :) (vahemärkusena siin selle blogi kirjutamise ajal kostab väljast tuppa jube tümakas, sest siin on hetkel käimas Kreeka festival).
Sellise lennuki peale minnakse vähemalt mööda kolme erinevat koridori, üks on siis VIP nägude oma, teine 2. korrusele ja kolmas siis tavareisijate jaoks. Sellise lennukiga reisimine on ikka lux elamus küll. Õnnestus ka silm peale heita first class alasse, no suplesid seal ikka täielikus paradiisis. Millised istmevahed, tekid, padjad jne. Aga võin öelda, et ma olin oma economy classiga ka väga rahul. Ruumis jagus, sest istusin kolmeses reas akna all ja minu kõrval teine koht oli vaba ja vahekäigu poole asutas end istuma üks saksa tüdruk, õnneks oli ta normaalne inimene. Tegime koos nägusid, kui mu selja taga istuv väike 4 - 5 a neiu mu istme seljatoega laamendas. Nice... Tema eest istus üks mees, kes peaaegu talle näkku lõi oma seljatoe koos istme sees oleva ekraaniga.
Jumal tänatud, et oli hunnikus erinavid filme, mida vaadata. Olin oma kaasaskantava padjakrae ja kõrvaklappidega hästi varustatud. Suhtleliselt mugav oli, vedasin ema tehtud villased sokid jalga ja püüdsin sedasi ka tukkuda. Sellise pika reisi peale ikka kaks toidukorda nagu alati. Esimene valik: pasta v liha. Täpsustasin, et mis liha jne, Selgus, et köögiviljadega. Soovisin siis liha. Kandik serveeriti ja kui vaatasin, et mis asi see on siis, selgus et hall kaste lihaga, kolm porgandi ratast ja mingi kummaline makaron (umbes selline makaron kui väike olin ja aasta oli 1985). Lihakaste maitses enam - vähem, väike ploomikoogike, juustutükk ja või killuke. Ahaa, selle unustasin ära, et liha kõvale oli ka täiesti roheline salat, selle üle oli mul küll hea meel. Enam vähem kogu aeg käidi midagi juurde pakkumas. Lennuk kulges rahulikult üle Islandi ja Gröönimaa Ameerika suunas.
1,5 h enne maandumist tuli teine toidukord. Seekord valisin ravioolid, täitsa head olid. Ülejäänud asjad saatsin puutumata tagasi. Tee ja vesi ja kohvi ja muud joogid olid enivei pidevalt saadaval. Ma eelistasin ikka seda vett ja teed. Vahepeal kostus kõrvaklappidest tekst, et kas lennul on kedagi meditsiinile haridusega inimest, et keegi vajab abi, ikka tõusis püsti küll neid abistajaid. Ahjaa, miks meie lend Frankfurtist veits hilines oli see, et üks reisija oli ennast poolel teel lennukile kõndides vigastanud. Ma ei tea siis, kuhu ta kukkus või kus kohast ta kukkus.
10 h ja 45 min lennuajaks. Stjuardess jagas enne reisi lõppu väiksed ankeete aga ma otsustasin, et mul ei ole vaja seda täita. Venna mulle küll ütles mitu aega juba tagasi, et kõige tähtsam on lennukisse kaasa võtta pastakas, sest kui tema 3 a tagasi oli lähetusel San Franciscos, siis ta täitis ka selle paberi aga ta pidi küsima pastakat oma pinginaabrilt. See olla teda vaadanud, siis imeliku näoga. Ega inimesed ongi imelikud!
Lennukist maas, kõik see mass suundus nägude ja dokumentide ja küsimuste - vastuste kontrolli. Üle ühe olid inimestel need täidetud paberid näpu vahel, mida mina ei suvatsenud täita. Esimene kontroll: online passi ja näokontroll. See masin rääkis isegi eesti keeles. Ma huvi pärast vaatasin, et mis keeled valikus on. Oli täitsa eesti keel olemas. Võttis sõrmejäljed sihikule, pildistas näo üles ja printis paberi. Järgmine saba. Ikka ma vaatan, et kurja enam vähem kõigil on see paberilipakas näpu vahel. Vanast ajast ma teadsin, et seal enam - vähem midagi suurt olulist ei küsita, kui sul ei ole mingeid asju deklareerida, mida sa peaks deklareerima, seega seepärast ma ei teinud seda. Minu ees seisis üks hiina onu, kes oli vist enam vähem päris umbkeelne, see siis tegi end enam vähem käte ja jalgadega selgeks, mida ta teeb USAs. Ametnik küsis selge ja kõlavaga hääega: kauaks sa jääd siia? Onu vaatas ametnikule otsa ja ei osanud midagi vastata. Kuidagi moodi tal õnnestus end arusaadavaks teha ja saabus minu kord. Umbes minu vanune tüüp ja küsimused järgmised: kas sa reisid üks? mitte kedagi kaasas ei ole? mis su eesmärk siin on? kuhu sa siit edasi lendad? kaua sa oled siin? mis tööd sa kodus teed? Nende küsimuste vahel taas juhendamised, et kõik kümme sõrmejälge saaks skännitud. Ja ma muretsesin veits oma täitmata paberilipaka pärast. Vahepõikena võin öelda, et mu maja kaaslane prantslanna Cora oli nii aus neiu, et deklareeris ma söömata jäänud õuna ka ära. Mis sai? Jah temalt võeti see õun ära :D Mhh, mõtlesin just, et mis saab pagasist siis, kui inimene ei läbi turvakontrolli? Sest pagas ju ootab juba ees, ega siis passikontrollis oma asjadega ei oodata, huvitav!
Mul passi ja näokotroll tehtud kiirustasin pagasit otsima. Teadsin, et Portlandi lennule pean tegema uue check in, kohver käes läksin infosse, et uurida, kus on siseriigi lennud. Terminal 2. Mina olin terminal 1. Ok, see tähendab seda, et ma pean hakkama oma märsiga trippima!
Juhatuste järgi liikusin neljandale korrusele ja istusi skytraini peale, see viis otse terminali 2. Hüppasin seal maha ja leidsin kenasti kätte oma Alaska Airline check in laua, ma kasutasin juhust ja tegin checki läbi terminali. See printis kohvrile kleepsud välja ja siis viisin selle check in laua juurde. Pagasitasu 29 dollarit (mhh mu arvuti klaviatuuril pole dollari märki). Siis järgmine dokumendi, näo ja asjade kontroll. Tossud pidin ka jalast võtma. Keha ja muude võõresemete kontroll oli kui saatest: su nägu kõlab tuttavalt! Seisin seal sees, käed tõstetud ja jalad harki. :D aga sain komplimendi oma vägevat värvi juuste eest!
Üles pildistatud ja uuritud olin siis lõpuks oma õiges väravas, kus Alaska teeb oma lende. Kõht tühi läksin ühte kohvikusse, ostsin ühe võiku (tegelt ka nad söövad liiga palju saia) ja vee, arve kokku 19,99 dollarit. Ma olin korra wtf??? Mingi näkase võiku eest 16,99 raha, vesi 3 raha. Mis asja nagu?
Siis märkasin, et kurja telefoni aku tahab laadimist. Ma õnneks võtsin akupanga kaasa ja no ülla ülla, akupanga küljes oli juhe, mis sobis kõrvaklappide laadimiseks, mitte telefoni jaoks. Märkasin ühte tehnika poodi ja olin sealt sunnitud ostma 22,90 raha eest juba ma ei tea mitmenda juhtme. Mul kõik õiged juhtmed olid ju suures kohrvis aga see ootas kusagil maa-alustes keldrites oma aega.
4 h oli kahe lennu vahe. San Francisco - Portland, enamuse lennuajast oli turbulents aga see õnneks kõigustas vasakule - paremale, mitte üles ja alla. Aga mul oli üksküik juba, kohalikud kes lennukis olid neil oli ka vist savi, vaatasid oma filme ekraanilt jne. Isegi sellise väikese lennupeale on lennukid, millede seljatugede sees on ekraan. Lend ise lühike, 1 h ja 45 min. Lõpuks kohal! Ebareaalne! Sain oma kohvri kätte. Alguses mõtlesin, et võtan takso aga see kuramuse näkane võileib ja ca viies lisajuhe panid mind mõtlema, et kas ma pean ikka taksoga minema. Teised tüdrukud saatsid infot et võtku ma MAX train ja tulgu sellega linna. Mõeldud tehtud, ostsin 1 korra pileti (5 raha) ning istusin rongi. Vagunis sees istudes vaatasin, et oih ma olen täitsa üksi siin rongis. Vaatasin et paar inimest ka tulevad rongile ja need läksid ka esimesse vagunisse. Matkisin nende tegevust! Rong hakkas liikuma, inimesi liikus rongis aga ma olin ainus valge naine selles rongis sellel kellaajal.
Mnjahh! Jõudsin oma õigesse peatusesse ja hüppasin maha. Et saada raudteed ületavale sillale kasutasin lifti sinna saamiseks. KOhver oli mul ikka raske ja seda trepist vedada on tüütu. Jumal tänatud et ma enne telefoni laadisin, sest sellega koos ma orienteerusin pimedas Portlandis oma ajutise kodu poole. Korra seal raudtee sillal ma oleks vääratanud orienteerumisega, õnneks kontrollisin õigel ajal, kuhu poole liigun. :D
Raudteejaamast koduni on ca 10 min jalutada, ses mõttes hästi ligidal.
Kohale jõudes ootas mind ees juba mu roommate Cora, ta tegi pastat meile :D Hästi tore tüdruk on! Sõime, tegime teed veel ja siis magama! Hommikul ehk siis siin kohaliku aja järgi 8:30 olid kõpsti mu silmad juba lahti.
Hetkel meil on vaikne tund ja siis me läheme vaatame natuke ümbrust ka.
Akna taga käib möll, jätkuvalt. KOhalik Kreeka kirik organiseerib siin seda üritust.
Reede õhtu pakkisin oma asjad kohvrisse kokku, olin eelnevalt õnneks nimekirja teinud, mida kaasa oli vaja võtta, seega läks see enam - vähem ladusalt.
Mul oli ka ilus idee teha viimased tantsu ettevalmistused kahe nädala jooksul enne Portlandi lendu, (ala Datura Online v siis harjutada tsimbaleid) aga see läks kõik vussi.
Tõusin laupäeva varahommikul kl 3:30, et lennujaamas olla ca kl 4. Lend Frankfurti startis 6:10, öeldakse et peab olema 2 h varem kohal, isegi meie väikese lennujaama kohta. Vanasti ma ei viitsinud kunagi nii vara kohale loivata aga nüüd tasub seda teha, sest juba hommikul vara käib lennujaamas elu. Reede hommikul tegin enda kahele lennule onlie check in (akna alused kohad) ja sellise tegevuse vilju võisin nautida Tallinn - Frankfurt - San Francisco suunal. SF - Portland, nii luks elu ei olnud :)
Frankfurtis ei pidanud ka pikalt istuma, paar tunnikest vist vahet ja siis lennule. Sinna terminali saamine, kus kohast lend USA poole hakkab liikuma, ei ole niisama lihtne pääseda, ikka mitu mitu dokumendi ja näokontrolli. Ühed ja samas küsimused: kaua oled, mis teed seal ja kas reisid viisa v ESTAga? Tagasisõidu piletid on? jne jne jne.
Igatahes pisut enne 11 võttis õhulaev rattad maast lahti ja reis algas. Väike pilt hiiglaslikust Airbus 380 kahekorruseline lennukist, lennuki tiib on nagu pool staadionit :) (vahemärkusena siin selle blogi kirjutamise ajal kostab väljast tuppa jube tümakas, sest siin on hetkel käimas Kreeka festival).
Sellise lennuki peale minnakse vähemalt mööda kolme erinevat koridori, üks on siis VIP nägude oma, teine 2. korrusele ja kolmas siis tavareisijate jaoks. Sellise lennukiga reisimine on ikka lux elamus küll. Õnnestus ka silm peale heita first class alasse, no suplesid seal ikka täielikus paradiisis. Millised istmevahed, tekid, padjad jne. Aga võin öelda, et ma olin oma economy classiga ka väga rahul. Ruumis jagus, sest istusin kolmeses reas akna all ja minu kõrval teine koht oli vaba ja vahekäigu poole asutas end istuma üks saksa tüdruk, õnneks oli ta normaalne inimene. Tegime koos nägusid, kui mu selja taga istuv väike 4 - 5 a neiu mu istme seljatoega laamendas. Nice... Tema eest istus üks mees, kes peaaegu talle näkku lõi oma seljatoe koos istme sees oleva ekraaniga.
Jumal tänatud, et oli hunnikus erinavid filme, mida vaadata. Olin oma kaasaskantava padjakrae ja kõrvaklappidega hästi varustatud. Suhtleliselt mugav oli, vedasin ema tehtud villased sokid jalga ja püüdsin sedasi ka tukkuda. Sellise pika reisi peale ikka kaks toidukorda nagu alati. Esimene valik: pasta v liha. Täpsustasin, et mis liha jne, Selgus, et köögiviljadega. Soovisin siis liha. Kandik serveeriti ja kui vaatasin, et mis asi see on siis, selgus et hall kaste lihaga, kolm porgandi ratast ja mingi kummaline makaron (umbes selline makaron kui väike olin ja aasta oli 1985). Lihakaste maitses enam - vähem, väike ploomikoogike, juustutükk ja või killuke. Ahaa, selle unustasin ära, et liha kõvale oli ka täiesti roheline salat, selle üle oli mul küll hea meel. Enam vähem kogu aeg käidi midagi juurde pakkumas. Lennuk kulges rahulikult üle Islandi ja Gröönimaa Ameerika suunas.
1,5 h enne maandumist tuli teine toidukord. Seekord valisin ravioolid, täitsa head olid. Ülejäänud asjad saatsin puutumata tagasi. Tee ja vesi ja kohvi ja muud joogid olid enivei pidevalt saadaval. Ma eelistasin ikka seda vett ja teed. Vahepeal kostus kõrvaklappidest tekst, et kas lennul on kedagi meditsiinile haridusega inimest, et keegi vajab abi, ikka tõusis püsti küll neid abistajaid. Ahjaa, miks meie lend Frankfurtist veits hilines oli see, et üks reisija oli ennast poolel teel lennukile kõndides vigastanud. Ma ei tea siis, kuhu ta kukkus või kus kohast ta kukkus.
10 h ja 45 min lennuajaks. Stjuardess jagas enne reisi lõppu väiksed ankeete aga ma otsustasin, et mul ei ole vaja seda täita. Venna mulle küll ütles mitu aega juba tagasi, et kõige tähtsam on lennukisse kaasa võtta pastakas, sest kui tema 3 a tagasi oli lähetusel San Franciscos, siis ta täitis ka selle paberi aga ta pidi küsima pastakat oma pinginaabrilt. See olla teda vaadanud, siis imeliku näoga. Ega inimesed ongi imelikud!
Lennukist maas, kõik see mass suundus nägude ja dokumentide ja küsimuste - vastuste kontrolli. Üle ühe olid inimestel need täidetud paberid näpu vahel, mida mina ei suvatsenud täita. Esimene kontroll: online passi ja näokontroll. See masin rääkis isegi eesti keeles. Ma huvi pärast vaatasin, et mis keeled valikus on. Oli täitsa eesti keel olemas. Võttis sõrmejäljed sihikule, pildistas näo üles ja printis paberi. Järgmine saba. Ikka ma vaatan, et kurja enam vähem kõigil on see paberilipakas näpu vahel. Vanast ajast ma teadsin, et seal enam - vähem midagi suurt olulist ei küsita, kui sul ei ole mingeid asju deklareerida, mida sa peaks deklareerima, seega seepärast ma ei teinud seda. Minu ees seisis üks hiina onu, kes oli vist enam vähem päris umbkeelne, see siis tegi end enam vähem käte ja jalgadega selgeks, mida ta teeb USAs. Ametnik küsis selge ja kõlavaga hääega: kauaks sa jääd siia? Onu vaatas ametnikule otsa ja ei osanud midagi vastata. Kuidagi moodi tal õnnestus end arusaadavaks teha ja saabus minu kord. Umbes minu vanune tüüp ja küsimused järgmised: kas sa reisid üks? mitte kedagi kaasas ei ole? mis su eesmärk siin on? kuhu sa siit edasi lendad? kaua sa oled siin? mis tööd sa kodus teed? Nende küsimuste vahel taas juhendamised, et kõik kümme sõrmejälge saaks skännitud. Ja ma muretsesin veits oma täitmata paberilipaka pärast. Vahepõikena võin öelda, et mu maja kaaslane prantslanna Cora oli nii aus neiu, et deklareeris ma söömata jäänud õuna ka ära. Mis sai? Jah temalt võeti see õun ära :D Mhh, mõtlesin just, et mis saab pagasist siis, kui inimene ei läbi turvakontrolli? Sest pagas ju ootab juba ees, ega siis passikontrollis oma asjadega ei oodata, huvitav!
Mul passi ja näokotroll tehtud kiirustasin pagasit otsima. Teadsin, et Portlandi lennule pean tegema uue check in, kohver käes läksin infosse, et uurida, kus on siseriigi lennud. Terminal 2. Mina olin terminal 1. Ok, see tähendab seda, et ma pean hakkama oma märsiga trippima!
Juhatuste järgi liikusin neljandale korrusele ja istusi skytraini peale, see viis otse terminali 2. Hüppasin seal maha ja leidsin kenasti kätte oma Alaska Airline check in laua, ma kasutasin juhust ja tegin checki läbi terminali. See printis kohvrile kleepsud välja ja siis viisin selle check in laua juurde. Pagasitasu 29 dollarit (mhh mu arvuti klaviatuuril pole dollari märki). Siis järgmine dokumendi, näo ja asjade kontroll. Tossud pidin ka jalast võtma. Keha ja muude võõresemete kontroll oli kui saatest: su nägu kõlab tuttavalt! Seisin seal sees, käed tõstetud ja jalad harki. :D aga sain komplimendi oma vägevat värvi juuste eest!
Üles pildistatud ja uuritud olin siis lõpuks oma õiges väravas, kus Alaska teeb oma lende. Kõht tühi läksin ühte kohvikusse, ostsin ühe võiku (tegelt ka nad söövad liiga palju saia) ja vee, arve kokku 19,99 dollarit. Ma olin korra wtf??? Mingi näkase võiku eest 16,99 raha, vesi 3 raha. Mis asja nagu?
Siis märkasin, et kurja telefoni aku tahab laadimist. Ma õnneks võtsin akupanga kaasa ja no ülla ülla, akupanga küljes oli juhe, mis sobis kõrvaklappide laadimiseks, mitte telefoni jaoks. Märkasin ühte tehnika poodi ja olin sealt sunnitud ostma 22,90 raha eest juba ma ei tea mitmenda juhtme. Mul kõik õiged juhtmed olid ju suures kohrvis aga see ootas kusagil maa-alustes keldrites oma aega.
4 h oli kahe lennu vahe. San Francisco - Portland, enamuse lennuajast oli turbulents aga see õnneks kõigustas vasakule - paremale, mitte üles ja alla. Aga mul oli üksküik juba, kohalikud kes lennukis olid neil oli ka vist savi, vaatasid oma filme ekraanilt jne. Isegi sellise väikese lennupeale on lennukid, millede seljatugede sees on ekraan. Lend ise lühike, 1 h ja 45 min. Lõpuks kohal! Ebareaalne! Sain oma kohvri kätte. Alguses mõtlesin, et võtan takso aga see kuramuse näkane võileib ja ca viies lisajuhe panid mind mõtlema, et kas ma pean ikka taksoga minema. Teised tüdrukud saatsid infot et võtku ma MAX train ja tulgu sellega linna. Mõeldud tehtud, ostsin 1 korra pileti (5 raha) ning istusin rongi. Vagunis sees istudes vaatasin, et oih ma olen täitsa üksi siin rongis. Vaatasin et paar inimest ka tulevad rongile ja need läksid ka esimesse vagunisse. Matkisin nende tegevust! Rong hakkas liikuma, inimesi liikus rongis aga ma olin ainus valge naine selles rongis sellel kellaajal.
Mnjahh! Jõudsin oma õigesse peatusesse ja hüppasin maha. Et saada raudteed ületavale sillale kasutasin lifti sinna saamiseks. KOhver oli mul ikka raske ja seda trepist vedada on tüütu. Jumal tänatud et ma enne telefoni laadisin, sest sellega koos ma orienteerusin pimedas Portlandis oma ajutise kodu poole. Korra seal raudtee sillal ma oleks vääratanud orienteerumisega, õnneks kontrollisin õigel ajal, kuhu poole liigun. :D
Raudteejaamast koduni on ca 10 min jalutada, ses mõttes hästi ligidal.
Kohale jõudes ootas mind ees juba mu roommate Cora, ta tegi pastat meile :D Hästi tore tüdruk on! Sõime, tegime teed veel ja siis magama! Hommikul ehk siis siin kohaliku aja järgi 8:30 olid kõpsti mu silmad juba lahti.
Hetkel meil on vaikne tund ja siis me läheme vaatame natuke ümbrust ka.
Akna taga käib möll, jätkuvalt. KOhalik Kreeka kirik organiseerib siin seda üritust.
Väga muhe lugemine:) Paluks veel rohkelt postitusi ja illustreerivat pildimateriali juurde :))!
VastaKustuta